Globaalsed kliimakokkulepped, eriti Pariisi lepe, seavad riikidele üha konkreetsemaid kohustusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks. See ei ole enam pelgalt keskkonnateema, vaid tungib sügavale majanduspoliitika südamesse. Minu jaoks on küsimus selles, kuidas Eesti, riik oma spetsiifiliste väljakutsete ja võimalustega, suudab nende rahvusvaheliste raamidega kohaneda ning millist mõju avaldab see meie majanduse tulevikule. Teadlikkus kliimamuutuste ja majanduse seostest kasvab, nagu näitas ka juba 2016. aastal toimunud rahvusvahelise meteoroloogiapäeva seminar Eestis, kus keskenduti kliima soojenemise, kuivenemise ja märgumise mõjudele.
Kliimamuutuste paratamatus ja Pariisi leppe kaalukus
Teaduslik konsensus kliimamuutuste osas on ühemõtteline ja selle mõjud – kuumem, kuivem, märjem – on üha tuntavamad. Nagu Keskkonnaagentuuri seminaril 2016. aastal rõhutati, oli eelnev, 2015. aasta rekordiliselt soe nii globaalselt kui ka Eestis. Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) andmetel oli periood 2011–2015 ajaloo kõige soojem viisaastak ning 2015. aasta ise purustas kõik varasemad rekordid alates kaasaegsete mõõtmiste algusest 19. sajandi lõpus. Eestis oli 2015. aasta keskmine õhutemperatuur 7,6 °C, mis ületas normi (6,0 °C) märkimisväärselt, tehes sellest poolesaja aasta kõige soojema aasta. See ei ole pelgalt statistika, vaid märk süsteemsest muutusest, mis häirib looduslikke rütme ning suurendab äärmuslike ilmastikunähtuste, nagu kuumalainete, põudade ja paduvihmade, sagedust ning intensiivsust. Just selle reaalsuse taustal sündis Pariisi kliimakokkulepe (COP21), mille eesmärk on hoida globaalse keskmise temperatuuri tõus pikas perspektiivis tunduvalt alla 2 °C võrreldes industriaaleelse ajaga. See lepe ei ole lihtsalt üks dokument, vaid globaalne kohustus, mis seab raamid ka Eesti tulevasele majandusarengule.
Milliseid väljakutseid esitab kliimapoliitika Eesti majandusele?
Rahvusvaheliste kliimakohustuste täitmine esitab Eesti majandusele mitmeid tõsiseid väljakutseid. Meie majanduse struktuur, eriti tugev sõltuvus põlevkivisektorist energeetikas ja tööstuses, muudab ülemineku madalama süsinikuheitega majandusele eriti keerukaks. See ei tähenda ainult tehnoloogilisi muutusi, vaid ka potentsiaalselt suuri sotsiaalmajanduslikke mõjusid, eriti Ida-Virumaal, kus põlevkivitööstus on ajalooliselt olnud peamine tööandja. Lisaks energeetikale peavad kohanema ka teised sektorid. Põllumajandus seisab silmitsi muutuvate ilmastikumustritega – pikemad põuaperioodid või vastupidi, liigniiskus –, mis nõuavad uusi lähenemisi ja investeeringuid. Samuti tuleb suurendada taristu vastupanuvõimet äärmuslikele ilmastikunähtustele. Nagu juba 2016. aasta seminaril viidati, nõuab kohanemine kuumema, kuivema ja märjema kliimaga investeeringuid. Küsimus pole mitte ainult selles, kas me kohaneme, vaid kuidas me seda teeme ja kes kannab selle kohanemise kulud.
Energiajulgeolek ja üleminek õiglaselt?
Põlevkivist loobumine on kahtlemata Eesti kliimapoliitika keskne ja valusaim küsimus. See puudutab otseselt meie energiajulgeolekut, majanduse konkurentsivõimet ja regionaalset arengut. Olen oma töös näinud, kui keeruline on tasakaalustada pikaajalisi keskkonnaeesmärke lühiajaliste majanduslike ja sotsiaalsete huvidega. Üleminek peab olema õiglane (‘just transition’), mis tähendab, et me ei tohi jätta maha neid inimesi ja piirkondi, keda see muutus kõige rängemalt tabab. See nõuab strateegilist planeerimist, investeeringuid uutesse töökohtadesse ja ümberõppeprogrammidesse ning avatud dialoogi kõigi osapooltega. Vastasel juhul riskime sotsiaalsete pingete kasvuga, mis võib omakorda takistada kliimaeesmärkide saavutamist. Energiajulgeoleku tagamine taastuvenergiaallikate abil nõuab samuti märkimisväärseid investeeringuid võrkudesse ja salvestustehnoloogiatesse.
Kas kliimakokkulepped avavad Eestile ka uusi uksi?
Kuigi väljakutsed on märkimisväärsed, oleks viga näha kliimapoliitikat ainult koormana. Tegelikult avavad rahvusvahelised kokkulepped ja globaalne surve süsinikuheite vähendamiseks Eestile ka uusi võimalusi. Üleminek rohelisemale majandusele võib stimuleerida innovatsiooni ja luua uusi majandusharusid. Eesti, olles tuntud oma digitaalse võimekuse poolest, võiks olla esirinnas nutikate energialahenduste, energiatõhususe tehnoloogiate ja ringmajanduse mudelite väljatöötamisel ja rakendamisel. See ei tähenda ainult siseturu vajaduste rahuldamist, vaid ka potentsiaali eksportida neid lahendusi teistesse riikidesse, kes samuti otsivad teid oma kliimaeesmärkide saavutamiseks. Roheinvesteeringute kaasamine ja Eesti kui jätkusuutliku ja innovaatilise riigi maine tugevdamine võib pikas perspektiivis osutuda oluliseks konkurentsieeliseks.
Innovatsioon ja rohemajanduse potentsiaal
Eesti digitaalne edu pakub ainulaadset platvormi roheinnovatsiooniks. Me saame rakendada andmeanalüütikat ja tehisintellekti energiatarbimise optimeerimiseks nii tööstuses kui ka kodumajapidamistes. Nutikad võrgud võivad aidata paremini integreerida taastuvenergiaallikaid ja tasakaalustada energia pakkumist ja nõudlust. Samuti on potentsiaali materjaliteaduses, otsides alternatiive energiamahukatele materjalidele, ning biomajanduses, kasutades säästlikult kohalikke ressursse. Küsimus on selles, kas suudame luua soodsa keskkonna – nii regulatiivse kui ka rahalise –, et need innovatsioonid saaksid sündida ja kasvada. See nõuab koostööd teadusasutuste, ettevõtete ja avaliku sektori vahel ning julgust katsetada uusi lähenemisi.
Kuidas peaks Eesti majanduspoliitika kohanema?
Kohanemine rahvusvaheliste kliimakohustustega nõuab Eesti majanduspoliitikas süsteemset ja läbivat muutust. See ei ole ühe ministeeriumi või valdkonna teema, vaid peab olema integreeritud kõikidesse otsustusprotsessidesse. Konkreetsete meetmetena tuleks kaaluda süsiniku maksustamise tõhustamist, näiteks läbi olemasoleva Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi (EU ETS) või riiklike maksude, et suunata investeeringuid puhtamatesse tehnoloogiatesse. Samal ajal on vaja luua toetusmehhanisme ja stiimuleid taastuvenergia tootmiseks, energiatõhususe parandamiseks hoonetes ja transpordis ning ringmajanduse edendamiseks. Minu kogemus ütleb, et pelgalt piirangutest ei piisa; vaja on ka selget visiooni ja positiivset programmi, mis näitab, millist tulevikku me ehitame. See hõlmab strateegilisi investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, taristusse ning inimeste oskustesse, et tagada sujuv üleminek ja uute võimaluste ärakasutamine. Pikaajaline strateegiline planeerimine, mis arvestab nii majanduslikku konkurentsivõimet kui ka keskkonnasäästlikkust, on vältimatu.
Globaalne vastutus ja kohalik tegelikkus: Lõppsõna asemel
Rahvusvahelised kliimakokkulepped nagu Pariisi lepe seavad meile globaalse vastutuse, kuid selle vastutuse kandmine toimub alati kohalikus kontekstis, meie enda majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste realiteetide raames. Eesti jaoks tähendab see keerulist tasakaaluharjutust – kuidas täita rahvusvahelisi kohustusi, säilitades samal ajal majanduslikku elujõudu ja tagades sotsiaalse õigluse? Lihtsaid vastuseid ei ole. Üleminek rohelisemale majandusele nõuab julgeid poliitilisi otsuseid, ühiskondlikku kokkulepet ja valmisolekut muutusteks. See on protsess, mis paratamatult tekitab pingeid ja konflikte, kuid pakub samas ka võimalust ehitada üles kestlikum, vastupidavam ja loodetavasti ka õiglasem Eesti. Küsimus, millega ma lugeja jätan, on see: milline on meie pikaajaline visioon Eestist maailmas, mida üha enam kujundavad kliimamuutuste reaalsus ja sellele vastamiseks võetud kohustused?